Iga päevaga tundsin aina rohkem, kuidas minus tärkab üks püha viha täis feminist, kes tahaks viimase kui ühe gruusia mehe pimedasse kohta saata ja seal paluda neil natukene aega oma tegude üle järele mõelda. Gruusias on tugevalt patriarhaalne ning konservatiivne elukeskkond.
Need imepisikesed teod, kuidas mehed naistega käituvad, panid mind alguses lihtsalt natukene kahtlaselt nende otsa vaatama. Noh, tead, äkki selles peres käivadki asjad nii. Üks hetk hakkasin seda märkama igal pool, iga väiksema liigutusega annavad gruusia mehed naistele märku, et nad on madalamad, nad peavadki mehi teenima. Ma olen siin päris paljude ameerika vabatahtlikega suhelnud, kes on Gruusias juba kauem kui aasta elanud. Viimasel kui ühel neist on täpselt samad tähelepanekud ning ka kõige tugevam ameerika mees on sellepärast õhtul üksinda patja nutnud. Ka mina sain korraliku täie Freya õlal nutta.
Mõned näited. Meie host-family “isa“ ei käi tööl. Ta istub arvutis ja mängib iga jumala päev Candy Crushi (ja muidugi online-hasartmängud on Gruusias suur teema. Õppisin niimõnegi gruusiakeelse roppuse, kui üks mu töökaaslane järjekordselt online-fruit machine’is raha kaotas. Mees, miks sa üldse fruit-machine'ga mängid? Võta siis vähemalt pokker ette või midagi). Tema abikaasa käib tööl, kasvatab last, hoiab kodu korras, teeb süüa, korjab 16 tundi jutti viinamarju. Tema olekust on näha, et ta on väsinud ja ta tahab lihtsalt puhata. Meie pakume talle oma abi, et tal natukenegi kergem oleks. Mees, paranda vähemalt see väike vannitoa aken ära, et pestes natukenegi soojem kui 10 kraadi oleks.
Kui üks meessoost vabatahtlik hakkas pärast söögikorda nõusid pesema, kutsus host-isa ta kõrvale, et üks tõsine loeng maha pidada teemal:“Mehed sellised asju ei tee. See on naiste töö. Palun ära häbiväärista meid.“
Välisuks on lahti ja külm tuleb tuppa. Mees istub välisukse kõrval ja chillib Facebookis. Ta kutsub oma naise teisest toast, et too ukse kinni paneks. Kot majak! Mees, sa ei pea isegi üles tõusma, et see uks ise kinni panna!!!!
Külalismajja on oodata 20 turisti pealinnast. Pere naised lähevad hulluks, küpsetavad leiba, valmistavad söögikordi neile ette, koristavad tube, vahetavad linasid. Mehed istuvad mõnusalt sooja pliidi kõrval ja vaatavad türgi seebikaid.
Tahtsime siin tütarlastele korraldada paaripäevast laagrit, kus nad saaksid turvalises keskkonnas, ilma poisteta igasugu ägedaid õuetegevusi teha, natukene matkata ja huvitavatest loengutest osa võtta. Üks asjaosaline, kelle abi selle organiseerimisel vaja oli, tegi suured silmad ja väga segaduses olles küsis, et miks, need on ju.. tüdrukud, miks te midagi... tüdrukutele... teha tahate?! Tema kaitsest saan öelda, et ta siiralt üritas aru saada, miks see hea on ja lõpuks sai selle vajalikkusest ka aru.
Jutud käivad, et sügavates in-the-middle-of-nowhere Gruusia külades on ka pruudivargus teemaks ning lapsi tehakse niikaua, kuni poiss saadakse. Aga sellest ei räägita. Boyfriend-girlfriend näitavad kiindumust tänaval käest kinni käies, ehk antakse ka mõni häbelik musi kuskil sügaval pargisopis. Kui see on juba kauem kui kuu aega kestnud, siis vaadatakse juba imelikult, et miks te abielus ei ole. Oma kaasat õpidki tundma alles pärast abielu. Kui avastad, et tegelikult nagu ei olegi see õige inimene, kellega koos terve elu elada, siis tough luck! Lahutus on ennekuulmatu.
Niimõigi kord olen ka ise küsitava kohtlemise ohvriks langenud. Blondi välismaalast vaatavad siin kõik. Oma järjekordsel jooksutiirul olles, kutsub üks mees mind enda auto juurde, et mu mobiilinumbrit küsida. For real? Kui sa tahad mulle muljet avaldada, ürita natukenegi vaeva näha, aja oma tagumik Mersust välja, mõtle mingi hea pick-up line ja tegelikult näita üldse austust minu tegemiste vastu. Mina ei pea enda tegevust pooleli jätma, et taolisi tühiseid soove rahuldada. Näiteid on veel ja veel.
Naine on mehe “oma“. Meesterahvaga koos olles ei tülita naist mitte üks mees. Mehed respekteerivad üksteist. Seetõttu hilisõhtuti, pärast mõnusat õhtusööki ja filmi, saatis alati Nate meid enda juurest koju, hoolimata sellest, et meie koduni oli täpselt 150 meetrit. Kui grusiinid teavad, et naine kuulub kellelegi, siis nad teda enam ei tülita.
Kui kaitsvat meest pole kuskilt võtta, siis tulevad appi naised. Nad hoiavad kokku, toetavad ning aitavad üksteist. Ju nad kõik teavad, kui raske nende õdedel on. Meenub kohe üks tore seik maršrutkas (minibuss). Üks purjakil meesterahvas, kes ei jaganud enam ööd ega mütsi, üritas minu ja Freyaga mingit liini ajada. Küll küsis numbrit, istus meie lähedale, hakkas juba mu kätt katsuma, hoolimata korduvatest valjuhäälsetest keelavatest hüüetest. Järgmine hetk kukkus viimane kui üks naine bussis mehele krae kallale ning ühiselt otsustati, et mees tuleb bussist välja visata. Mõeldud, tehtud. :)
Tõeliselt hubased olid õhtused "kokandustunnid“, mida me oma host-family naistega korraldasime. See on nii mõnus, naistega koos köögis, joome natukene värsket veini, ajame naistejutte, valmistame khatchapurisid, kooke, suppe (ja vähemalt üks gruusia pere oskab nüüd ka mannavahtu teha). Pärast kutsume ümberkaudsed naabrinaised koogile ja teele.
Mõnikord võttis Nate ka kokandustundidest osa:
Iga korraga kui tunnetasin seda meeste-naiste vahelist ebaõiglust, tõusis ka minul eelarvamus gruusia meeste kohta. Tegelikult on täitsa toredaid gruusia mehi ka olemas, eriti pealinnas. Niimõnigi kord pidin endale meelde tuletama, et ma vaataks igat meesisendit uue pilguga ning ei liigitaks neid kohe šovinistideks.
Hoolimata olematust võrdõiguslikkusest naudin Gruusiat väga. Fantastiline maa matkamiseks, jõgedel süstasõitudeks, tippude vallutamiseks. Grusiinid on tõesti avatud, abivalmid ja külalislahked. Pole mingi ime, kui pärast mõneminutilist vestlust kutsub grusiin sind enda juurde rikkalikule õhtusöögile.
Nüüd olen kodus, Eestis. Joon värsket õunamahla ja täiesti normaalset mittelahustuvat kohvi (jesss!jess!jess!). Gruusia imeline sügis on nüüd vaid mälestus. Oktoober tõi seal vägagi külmad ilmad, nii 10 kraadi ringis. Külamehed tõid metsast pangedeviisi värskeid kastaneid, mis pärast pannil küpsemist keele alla viisid. Hurmaapuud olid sama tavalised nagu meie õunapuud. Gruusia väikese küla idülliline mägimaastik päikesepaistel on saanud minu südames erilise koha. Olen õnnelik, et sain osa sellest kaunist maast!
Kharagauli, meie Gruusia kodu:
Iga kord kui see armas tänavakoerake mind nägi, läks ta rõõmust ogaraks. Hüppas riided sopaseks ja lakkus, jooksis edasi-tagasi, hüppas veel, lakkus veel... Ükskõik, kuhu ma läksin tuli ta minuga kaasa. Panin talle nimeks Rupert. Ma ei tea, mis Rupertist nüüd saab. :(
