Ärkasin hommikul kell 6 üles. Magada sain umbes neli tunnikest ja ees ootas veel neli tunnikest autosõitu Jotunheimenisse, põhja poole, et ronida Norra ja Skandinaavia kõrgeima mäe otsa. Galdhøpiggeni kõrgus merepinnast on umbes 2500 m. Huvitav oli see, et esimesed kilomeetrid mäe poole suusatasime, 6ndal juunil, samal ajal oli temeperatuur kuskil 15 ringis ja mitte üht pilve polnud taevas. Päikesekreemi factor oli 50, sest madalamaga oli ärapõlemine garanteeritud. Mäe poole peal läks teekond edasi jalgi mööda kivist pinnast. Teekond mäe tippu oli väga kurnav, aga seal mäel olles.. oh, mis vaade. Appi, kui õnnelik ma jälle olin!
Teekond mäeni:
Puhkepaus Skandinaavia kõrgeimal tipul:
Tegelikult kogu see kolme-päevane trip oli minu jaoks kindlasti raskemaid, mis meil olnud on, nii füüsiliselt kui vaimselt. Kui jõudsime mäe pealt tagasi oma suuskade juurde, et laagriplatsini suusatada, oli aeg juba päris hiline. Kuskil 7-8 õhtul, kuigi päike paistis ikka väga kõrgelt ja päikesekreemi panin peale vist iga poole tunni tagant. Alla suusatades sain kogemata väga suure hoo sisse ja no arvata oli, et ma seda ära ei händli. Umbes meetrikese ei libisenud ma edasi mitte suuskade peal, vaid oma näo peal. Mul olid suu ja silmad lund täis. Kuna lumi oli saanud krobelise kihi juba peale, siis käed ja nina seal peal libisemisest olid ka kriimustunud ja verd voolas.
Pärast seda kukkumist lõi mind lisaks lumele veel näkku mu viie päevane unevõlg. Tšehhis olles ka ei saanud korralikult iluune tunde kätte. Küll ma siis nutsin ja naersin vaheldusmisi terve õhtu, lihtsalt puhtast väsimusest. Kursavenna pulsikell näitaks selle päeva kalorikulu kuskil 4000 ringis. Ees ootas veel mitu kilomeetrit suuskadel allamäge. Minul, igavesel hädavaresel, läks ikka vägavägaväga kaua aega, et kohale jõuda. Olime ühe kursavennaga kahekesi viimased ja jäime grupist täitsa maha, aga juhendaja oli alati meiega ja üritas meid motiveerida.
Allamäge:
Saime magama kell pool üks öösel. Pimedaks üldse ei läinudki ja mina ärkasin juba kell pool neli öösel üles, sest päike paistis otse näkku ja küttis telki kuumaks. Kell kuus hommikul olid juba kõik üleval, sest magamine oli täiesti võimatu. Hommikul tundsin, et need kolm tundi vähest und annavad tunda, silmad olid punaseid veresooni täis ja pea valutas, ausõna, nagu oleks õudne pohmakas.
Sel päeval ootasid järjekordselt ees kilomeetrid suuskadel ja edasi Krossbu liustikel ronimisvarustusega kondamine. Seljakotid täis mitumitu kilo varustust, suusatamine kuuma päikesega lagipähe, pluss nüüd juba kuue-päevane unevõlg niitsid mind juba esimese 100 meetri pealt. Minus toimus tohutu võitlus enesega – üks hääl ütles, et ma kukun kohe siiasamma pikali maha, magan umbes 12 tundi printsessiund ja siis suusatan edasi, teine hääl vaidles vastu, käskis edasi minna ja mitte alla anda. Energia saamiseks sõin muudkui šoksi, juustu ja majoneesiga võikusid ning beebitoitu (need väikesed imemispakendites variandid on ülihead ja mugavad trippidele kaasa võtmiseks, muide).
Lõunapaus:
Pärast lõunapausi jätsime suusad sinnapaika ja panime ronimisvarustuse endale külge, kogu kraam: kassid, kiiver, jääkirkad, karabiinid, ronimisvööd. Edasi jalutasime üksteise külge köitega kinnitatult nagu lasteaialapsed tänavatel, ainult kollased helkurvestid veel puudusid. Ja see liustikule jalutamine oli ka üks rist ja viletsus. See oli kõigi jaoks tohutult raske. Mina võrdleksin seda kõrbematkaga, kus higi voolab ojadena ja ümberolevast enam väga ei hooli, silmad on poolkinni ja mõte enam ei liigu. Lihtsalt vaatad enda jalge ette ja paned kogu olemasoleva tahtejõu igakord mängu, et teha see üks väike 15 cm samm mäest üles. Keskendud ainult sellele, mis on siin ja praegu, sellele ühele sammule, mis sa tegema pead ja kõik.
Kõrbematk:
Liustikul olles läks juba kergemaks, pilved tulid appi ja peitsid mõnikord päikese ära, kerge tuuleiil, väike lonks vett ja tilluke amps šoksi. Küll hüppasime üle liustikelõhedest, ronisime kirka abiga üles ja kuulasime liustikejõgesid enda all vulisemas. See oli tõeline elamus. Fantastiline!!!!
Õhtul ehitasime laagriplatsile kiviahju ja valmistasime seal pitsat. Järjekordselt tõeline elamus. Pitsa maitses suurepäraselt. Teisel kivisel lõkkel podises potis ühepajatoidulaadne maitsev hõrgutis kogu grupile.
Pitsaahi:
Toit valmib:
Kõik teevad süüa:
Jah, trip ise oli raske, pidev võitlus väsimusega, päikesega ja iseenesega. Hoolimata sellest olen ma niivõrd tänulik sellise elamuse eest. Tunnen jälle iseend paremini ja sain järjekordselt kinnitust kui olulised on toetavad ja hoolivad grupikaaslased. Nii on palju kergem edasi minna ja endas jõudu leida, kui üks laulab mingit lollakat laulu, teine annab kaks (!) kuivatatud õuna tükki (tavaliselt saab ainult ühe), kolmas teeb oma suuskadel kukkumisest tõelise teatri, et saaks tema üle veidi naerda, neljas annab ilusa naeratuse ja põsemusi, viies annab kalli, kuues ei kaota usku ja karjub, et ma olen “IRON BOOOORN”. Kõik on tegelikult väikesed teod, aga niivõrd olulised. Jah, ükskõik kui raske sul on, tuleb leida armastust ja hoolimist ka teiste jaoks. Nii hakkab endalgi kergem.
Tagasiteel:
