Pärast Norrat saigi vaid lühikese kuukese Eestis olla ja algaski juba uus seiklus. Seekord olen end kolmeks kuuks sisse seadnud Gruusiasse. Teen siin vabatahtlikku tööd Borjomi-Kharagauli rahvuspargis. Aitäh Eesti Välisministeeriumile, kes mulle siinolles majanduslikku kindlust annab ja aitäh Arengukoostöö Ümarlauale, et minu siinolek üldse teoks sai.
Rahvuspargil on kaks keskust. Suurem on lõuna osas Borjomis. Meie oleme väiksemas keskuses, külakeses nimega Kharagauli, põhja osas. Siin väga palju turiste ei käi, vaene Giorgi, siinse külastuskeskuse juht, tunneb küll inimestest puudust. Tema on seejuures ka praktiliselt ainukene inimene Kharagaulis, kes inglise keelt räägib. Ülejäänud külaelanikega saab jutule vene keeles või gruusia keeles.
Töökoht:
Nii minul ja kui Freyal (minu armas saatusekaaslane Saksamaalt) ei ole kummalgi kumbki nendest keeltest liiga hästi suus. Eks tähtsamad jutud saab ikka vene keeles ära räägitud – kus on turg, kaua see lahti on, kas teil ka juustu on, palju maksab, meil ei ole kardinaid, magasime hästi jms. Meil on oma strateegia juba välja kujunenud, õhtuti vaatan üle oma vanu vene keele koolivihikuid (kus ma alles oskasin vene keelt vanasti. Paneb ennastki imestama) ja küla peal jalutame laia naeratusega ringi, lehvitame juba kaugelt ja hüüame viimasele kui ühele külaelanikule “kamarjoba” (tere!). Siis on garanteeritud, et kõõõiiik tulevad kohe meiega juttu ajama. Kui strateegiat iga päev praktiseerida, siis ehk kuu aja pärast saab juba aru ka, mida nad siis meiega räägivad.
Jõekene läbi Kharagauli:
Nagu grusiinidele ikka kombeks, siis lauad on alati lookas. Ma ei tee isegi nalja, kui ma ütlen, et vähemalt 15 erinevat toitu on valikus, mida saab enda taldrikule tõsta. Ja nii iga päev. Erilisematel puhkudel tuleb ikka koguaeg tooste ka öelda ja pärast igat toosti tuleb ääreni täis veiniklaas tilgatuks juua, mis kiiruga kohe täis kallatakse. Tavaliselt tehakse umbes 20-25 toosti ühe pidusööma ajal. Esimene toost on alati jumalale ja rahule, teine Gruusia auks, kolmas neile, kes on meie seast lahkunud, neljas lastele, elule ja nii edasi. Lõppu ikka “gaumarjos“ (terviseks!). Nägime ära ka oma kolleegid Borjomi külastuskeskuses. Seal lõunasöögil piirduti vaid nelja toostiga, sest keset tööpäeva päris purjus ka ei taha olla. :)
Vaskault: Giorgi- meie kolleeg Kharagaulis, Freya - minu kaaslane, Nino ja Gaga Borjomi külastukeskusest.
Elu on Kharagaulis rahulik, vaikne... ja palav. Ärkan koos kuke kiremise ja kanade kaagutamisega, hommikuse rongikriginaga... ja selle ekstreemselt elevil naabrikoeraga, kes haugub koguaeg mittemillegi peale. Ritsikad tuletavad valjuhäälselt meelde, et loodus on siinsamas ja lühikesed matkad mägedesse annavad aimu, kui kaunis kohas ma järgmised kolm kuud elada saan.
Kharagauli:
