Me teame küll, et sa teed seal Gruusias vabatahtlikku tööd, aga mida sa päriselt seal teed? Küsimus, millele tuleb mul ikka ja jälle vastata. Tavaline argipäev algab hommikul kell seitse jõutrenni ja jooksutiiruga, mida ma tegelikult kutsun kamarjoba (tere) ringiks, sest viimane üks vastutulev külaelanik tuleb korralikult üle teretada. Mul on üks hea sõber ka joostes tekkinud, kes ilmutab mulle end alati ühe silla juures kell 7.15. Üks vanamees, kes on mind nähes nii rõõmus. Juba kaugelt lehvitab mõlema käega, hüppab ühelt jalalt teisele ja karjub “rogor khar?” (kuidas läheb?). Igavesti õnnelik, lapseliku energiaga mees, sama lahkete silmadega nagu Arvo Pärt. Temaga saab ainult gruusia keeles räägitud (mitte, et ma seda nüüd oskaks).
Tänavakoeradki on minuga harjunud ja enam ei aja mind taga. Ainult üks eriti elevil nähvits hüppab alati mu pluusi sopaseks ja haugub iga väiksemagi elusolendi peale, kes julgeb mulle korrakski pilgu peale visata. Oma osa temalt saavad ka tänava ääres head ja paremat pugivad sead ja lehmad ning kanad panevad alati igas ilmakaares plehku kui nende rahu ussikeste otsimisel segatakse. Jooksmas käin alati üht teedpidi, mis on natukene kõrvalisem. Kuna blond välismaalane on niigi kohalik vaatamisväärsus, siis päris peatänaval joostes võib higistav väljamaalane lausa omaette tsirkus olla.
Pärast trenni, kaheksa paiku, lähen turule, kus vilgas elu juba ammu käib. Naised müüvad värskeid köögivilju. Üks muta, mind juba kaugelt silmates, hüüab üle turu, et ma olen tulemas. Ikka “kamarjoba, kamarjoba, rogor khar“ ühele ja teisele küljele, mõnega jään pikemalt maast ja ilmast jutustama. Sihtmärk on piimanaise lett (see lett on tegelikult kaks kartulikasti maas), kust ostan veel sooja, tund aega tagasi lüpstud piima, mis läheb hommikupudrusse ja kohvi peale. Muide, Gruusias müüdav kohv on alla igasuguse arvestuse. Leida võib ainult neid instant lahustuvaid kohvisid. Kui Freya vend Saksamaalt külla tuli ja päris kohvi tõi, olid hommikud päästetud.
Kümne paiku lähen kontorisse ja hakkame oma projekti kallal tööle. Meie ülesandeks on hinnata, kas Marelisi külas on mõtet maaturismi arendada. Leidsime, et on mõtet. Nüüd loome kontseptsiooni, üritame leida lahendusi erinevatele kitsaskohtadele, pakume välja võimalikke projekte, mille elluviimisel võiks Marelisi küla maaturism jätkusuutlikult toimida, loome võimalikke turismipakette jms. Taoline ülesanne kätkeb endas tohutult palju – kohalikud elanikud ja omavalitsus, reklaam, turundus, müük, infrastruktuur, looduskaitse, rahastamine, giidid, majutus, vaatamisväärsused, ökotoit, rahvuspark, turistid (...lõputu nimekiri). See on nagu tervikliku minimaailma rajamine, kus kõik tegurid omavahel hästi läbi saaksid. Noh, ega selle kolme kuuga ei jõua küll väljasurnud, kuid suure potentsiaaliga väikesest külakesest mingit eriti kihvti reisisihtkohta luua, aga vähemalt algus on tehtud.
Mõnikord on küll selline tunne, et jookseme nagu peaga vastu seina selle projektiga. Mõnele probleemile on keeruline lahendust leida, näiteks inglise keele oskuse täielik puudumine kohalike seas. Mõni kohalik tahab külalisi enda koju kutsuda ja pakkuda neile autentset Gruusia toitu, näidata, kuidas maaelu toimib ja seeläbi lisasissetulekut teenida, mis maapiirkonnas oleks suureks abiks. Keelebarjääri lahendamiseks on peas läbi käinud miljon mõtet. Eks oktoobri lõpus näeme, milline neist parim on.
Kahjuks on ka kohalikud vägagi skeptiliselt turismi arendamisse meelestatud. Marelisi külas on juba mitmeid MTÜsid ja vabatahtlikke läbi käinud, midagi seal nagu alustanud ja siis on jälle kõik soiku jäänud. Seetõttu pole ka külaelanike seas suurt poolehoidu ja usku meie projekti. Ometigi on maaturismi arendamisel kohaliku kogukonna panus üks olulisemaid tegureid.
Ja nad on täiesti õigusega nii meelestatud. Ka minul tiirutab kogu aeg peas küsimus– kes selle projekti üle võtab, kui meie oleme siit läinud? Selle projekti eestvedajad oleme ainult mina ja Freya. Meie puudumisel vastutavat isikut ei ole. Projekt ise on kihvt, aga andke mulle selle jaoks paar aastat ja siis ehk saab juba mingisugustest väljunditest rääkida. Nüüd küll pidi üks Ameerika Peace Corps’i vabatahtlik selle projekti üle võtma, kes saab sellega 8 kuud tegeleda ja siis lahkub ka tema...
Jahutav puhkepaus Marelisis:
Õhtul kuue paiku läheme koju. Järgneva tegevuse dikteerib ette temperatuur. Kui väljas oli 36 kraadi ja iga väiksemgi liigutus pani tilgatuks higistama, siis lamasime terve õhtu voodis ja vaatasime The Last Airbender’it. Veidi jahedamatel päevadel ronime mõne ümbritseva mäe otsa ja peame piknikku, läheme ujuma, istume meie host-family naistega viinamarja väätide all aias ja puhastame õunu, viigimarju, virsikuid moosi keetmiseks või lähme Nate’ile külla, kes on ka üks vabatahtlik Ameerikast.
Kodukandi võlud:
Meenutusi nõukaajast allikal:
September tõi jahedamad ilmad. Panin esimest korda siinolles hommikul oma pikad püksid jalga. Kaubikutäis arbuuse ja meloneid, mida peatänaval osta sai, on asendunud kaubikutäie tomatitega. Igasugu pisiloomad on hakanud õuest siseruumidesse kolima. Täna põrnitses meid laenurgas üks nunnu skorpion. Hommikuti vaatan jalanõud üle, et mõni poleks ennast sinna mugavalt sisse seadnud. Õudus! Terve kodu on täidetud magushapu lõhnaga, sest pereema keedab köögis hilisõhtuni viinamarjamahla. Ka siin on sügis alanud.
Meie kodu:
