Kolme päevane kanuutrip algas manööverdamistunniga ja t-rescue’ga. Kuna ma olin tripi planeerimise ajal Saksamaal, siis mul polnud õrna aimugi, mida t-rescue endast kujutab. Teadsin ainult seda, et üks hetk ma pean natukene ujuma ja kuidagi kedagi päästma.
Olime oma kanuudega keset vett, meist umbes 10 meetri kaugusel hulpisid veel viimased 15 cm paksused jääkamakad. Seega vesi oli tõesti jäine. Ja siis pidime lihtsalt kanuupaarilisega oma sõidukis olles selle ümber ajama, vette kukkuma ja teise kanuu abil vees tagurpidi hulpiva kanuu uuesti sõidukõlbulikuks pöörama. Kehale oli see tõeline šokk. Mina ei saanud umbes esimesed 10 sekundit vees olles hinagata, liigutada, mõelda. Ometi ma üritasin ennast maha rahustada, sest tegelikult oli kõik kontrolli all, tegime seda turvalises keskkonnas, rahulikus vees, kahe juhendaga, kes olid valmis kohe appi tõttama, kui midagi peaks tõesti valesti minema. Keha lihtsalt ei kuulanud mind. Pärast šokki läks kõik korda, hingamine taastus ja sai tegutsema hakata. Keskendusin ülesandele – aerud üles leida, kiiresti ümber läinud kanuu teise peale ajada ja ennast tagasi kanuusse vinnata.
Tahtsin olla nagu Wim Hof, the Ice Man, üritasin ennast viia sellisesse mentaalsesse seisundisse ja keskenuda sügavale hingamisele, kuid sellest ei tulnud küll alguses midagi välja. Taoline läbielamine paneb mõtlema selle üle, et mis siis saab, kui päriselt olen sellises olukorras, kus kukun jäisesse vette ja mul ei ole ühtegi aastaste kogemustega juhendajat kõrval. Mis mu aju siis teeb, kui keha šokist üle saab? Kas ta suudab päris kriisiolukorras ka rahulikuks jääda? Ma ei tea. Nüüd peab rohkem külma vee suplusi harrastama hakkama, et keha väikseste šokkidega harjuks.
Siin on üks kihvt video Wim Hof’ist ja tema superhuman oskustest:
Pärast t-rescue’t värisesime lõkke ääres, jooksime mööda metsa sooja saamiseks ringi ja valmistusime eesolevaks kanuumatkaks. Kahe-inimese kanuus olles on tiimitöö edukaks manööverdamiseks väga oluline. Minu esimese kanuukaaslasega ei tulnud see tiimitöö kohe üldse välja. Lõpuks pidime veel liidrid ka olema (me koguaeg harjutame grupijuhtimist looduses liikudes). Jälgisin koguaeg gruppi ja tagumisi liidreid, kellega pidi ka koguaeg kontaktis olema, samal ajal lugesin kaarti, et laagriplatsist mööda ei paneks, olin veel kanuujuhtimise positsioonis ja kõige lõpuks oli mul selline kaaslane, kes läheb ebamugavates situatsioonides päris kergesti närvi. Mina olin ka lõpuks täiesti endast väljas ja karjusime üksteise peale päris palju. Kõige huvitavam on see, et ta on siin üks minu parimatest sõpradest. Igas teises olukorras on meie suhtlus ideaalne, aga seekord läks ikka väga lappama. Õnneks järgmine päev ma temaga ühes kanuus ei olnud...
Riiete kuivatamine pärast t-rescue't:
Valmis kanuutamiseks:
Mingi ime läbi suutsime sellises olukorras meie grupi õige laagriplatsini toimetada. Seal hakkasime presendist varjualuseid ööseks ette valmistama, sõime pastat ja veetsime mõnusat aega lõkke ääres. Järgmisel päeval vahetasid juhendajad kõigi kanuupartnereid. Mina oli kanuus ühe norra noormehega, kellega koos oli tiimitöö fantastiline. Ei olnud mingit karjumist või vaikset pahandamist – vastupidi, laulisime laule, mõtlesime luuletusi välja, rääksime elust ja muudkui kiitsime üksteist, et kui hästi teine manööverdab.
Teise päeva pärastlõunal jõudsime uue laagriplatsini. Seadsime oma presendid paika ja valmistasime jälle õhtusööki. Seekord oli ülesandeks endale sealse kandi traditsiooniliste toitude seast midagi valida. Meie grupp tegi møttit. Oh, milline kulinaarne elamus see oli, vesi ja jahu segamini jaaaa that’s it! Mugandasime retsepti veidi – selle imeliku kördi kõrvale sõime baklažaani, feta, oliivide ja kuivatatud tomatitega. Tühja kõhuga maitseb kõik hästi, aga järgmisel korral jääb møtti minu menüüst välja.
Møtti tegemine:
Päris pimedas läksime pealampidega öisele kanuutripile. Üks hetk olime kogu grupiga täielikus vaikuses, kuulasime nahkhiiri, ööloomi, veevulinat, imetlesime tähti. Taolises maagilises olukorras hakkavad igasugu huvitavad mõtted peast läbi voolama – miks ma siin olen, kes ma üldse olen, kes need inimesed on, kellega ma koos olen, kuidas ma siia sattusin, mis on elu mõte, kas see annabki elule tähenduse, olla siin ja praegu, kui väike ma olen, kui suuri mõtteid üks väike olevus mõelda saab, kui võimas on loodus, kui palju ma loodust armastan, mul tuleb pisar silma. Üks hetk on ka peas täielik vaikus. Ma lihtsalt olen, elan, tunnetan, tegelen täiesti erapooletu sisekaemusega, tunnetan sooja ülevoolavat armastust ja tänulikkust kõige üle, mis ja kes on mu ümber ja kes ma ise olen. Magama lähen suure südame ja rahuliku meelega...
Hommik algab sooja päikesepaitusega näol. Olen õnnelik (ainult natukene dehüdreeritud), söön müslit, kallistan leppemärgiks oma esimese päeva kanuupartnerit, tema on ka rõõmus. Viimane päev kanuudel läheb mööda päikese käes. Olen tagasi kodus ja korterikaaslane valmistab jälle õhtusöögiks minu lemmikut – röstit. Õhtu lõpeb Game of Thrones’i uue osaga (ära siit edasi loe, kui sa viimast osa näinud ei ole, spoiler alert– Jon Snow ei olegi surnud, mida pekki?! Hashtag - kuidas, misasja, ebareaaalne, omgomgomg, ootan kannatamatult järgmist osa).
