Mul on juba ammu mõtted kõrgetes mägedes, pilvede vahel lennanud. Tahaks hirmsasti selle raskeima Borjomi-Kharagauli rahvuspargi matkaraja läbida. TEHTUD! Nelja päeva asemel võttis aega kolm päeva. Esimesel päeval oli 20 km ainult mäkketõusu, millest viimased 5 km ei olnud enam saapasääreni ulatuva muda sees. Mida kõrgemale saime, seda järsem kallak, kuni lõpuks jõudsime ka puupiirist ülespoole. Ohh, milline vaade – udu ja pilved… Hea, et enda ette 10 meetritki nägi. Udu oli niivõrd tihe, et juuksedki olid sellest korralikult märjad.
Esimesse hütikesse jõudes tegime hilise lõunauinaku. Meie 7 liikmeline matkaseltskond oli pärast 8 tunnist soparallit päris läbi. Õhtul mängisime küünlavalgel Yatsit ja jõime pläskust chachat. Grusiinide kombed hakkavad juba külge… :)
Mägedes muutub ilm väga kiirelt. Nii ka teisel päeval. Kogu 25 km jooksul saime kõike: vihma, udu, tuult, palavat päikest, imelisi vaateid. Kõrgel mägedes ei ole matkarada kõige paremini märgistatud. Niimõnigi kord ei ole enam ka mingit teerada, ei ole näha udusse mässitud mägesid ja tuttavaid vaateid silmapiiril, mille järgi orienteeruda saaks. Mobiililevi ka ei ole. Seetõttu on niimõnigi matkaja ära eksinud. Giorgi ikka mõnikord räägib lugusid kaduma läinud turistidest. Ükskord eksis täpselt taolises udus teelt kõrvale saksa bioloog, kes üksinda sellesama raja peale taimi oli uurima läinud. Otsiti teda oma nädal aega, kuid tulutult. Mõned nädalad hiljem läks järgmine turist kaduma, kes täiesti kogemata saksa bioloogi otsa komistas. Suurest hirmust, nähes, mis saatus teda ees võis oodata, jooksis ja jooksis ja jooksis mööda jõge allamäge, kuni lõpuks jõudis kolmandal päeval täiesti kurnatuna esimesse külakesse, kust ta koheselt mitmeks päevaks haiglasse toimetati.
Ka meie eksisime… Olime läinud 3 km valet, vana karjaste teedpidi. Kui kõhutunne hakkas häirealarmi lööma, et me ei tohiks vastavalt kaardil olevale nii suure kallakuga veel allamäge minna, tuli appi lollikindel kompass. Meie viga grupina oli kindlasti ka see, et usaldasime pimesi meie giidi. Ta oli meie sõber, kes on enne seda rada korduvalt läbinud. Nagu näha võivad udused mäed ka kõige kogenumal matkajal pea segi ajada. Kõmpisime need 3 km tagasi tuttava punktini, kus teadsime 100% kindlalt, kus parasjagu oleme. Sealt sai ka õige teeotsa kätte. Sellest hetkest alates oli mul kompass kuni matka lõpuni kaelas rippumas, kuhu päris tihti pilgu viskasin. Sealt edasi oli muidugi ka rada paremini märgistatud.
Tegelikult suure grupiga ära eksides on ellujäämisvõimalused palju suuremad. Üksinda olles on paanika kindlasti kergem tulema, millest varjutatud otsused võivad saatuslikeks saada. Ka toitu jätkub koosolles kauemaks ning mitu pead on ikka mitu pead.
Aga kui udu kadus, siis lõpuks ometi tervitasid meid imelised vaated. Kolmanda päeva 15 km olid ainult allamäge ja edasi viis mõte, et Borjomis on ju restoranid (mida Kharagaulis ei ole) ja seal saab päris sööki!!
Matk oli füüsiliselt väga raske. Mu armas sõber, kes mulle Gruusiasse külla tuli ja kogu selle matka kaasa tegi, palus mul talle edaspidi mõnikord meelde tuletada, et ta enam kunagi sellist mägimatka ette ei võtaks. Minu tunded olid risti vastupidised. Borjomis khinkalisid (põhimõtteliselt Gruusia pelmeen) sisse luristades, plaanisin juba järgmist matka. Miks ma seda teen? Miks ma vabatahtlikult terve päev mudas müttan, miks ma riskin igasuguste selja-, õla- ja põlvevaludega, mille käes nii mõnigi mu matkakaaslane vaevles? Miks ma olen valmis higistama välja viimase kui ühe veetilga, mis ma sisse olen joonud? Miks ma oled valmis end füüsiliselt nii läbi võtma? Mis sul viga on, Kristiina?
Loodus on tervendav, imeline, kaunis. Matkamine on minu jaoks nagu meditatsioon. Ma olen enda mõtetega või mõttetustega või täiesti tühja peaga. Ma olen sunnitud oma keha paremini tunnetama ja seeläbi olema terviklikum inimene, üks keha ja hingega, koos tegutsema ühise eesmärgi nimel. Ma tahan anda endast kõik, ma tahan teha rohkem, kui ma arvan ennast suuteliseks olema. Selle kõrgeima mäetipu otsa jõudes olen ma millegagi hakkama saanud, kohene tasu tehtud töö eest. Ebakindlas eluetapis olles on vähemalt üks kindel asi – ma läbisin selle 60 km matka. Ma tean jälle ennast kübekese paremini ja tänutunne elusolemise eest kasvab iga päevaga.
