Juba esimesel nädalavehtusel võtsime ette matka Borjomi-Kharagauli rahvusparki. Siin pargis on kokku 11 matkarada. Kõige pikem ja raskem võtab aega neli päeva. Esimesed kaks päeva on koguaeg ainult mäkketõus. Ükskord teeme ka selle raja läbi…
Meie läbisime seekord alustuseks kahe-päevase. Esimesel päeval 18 km hütikeseni, kus ööbisime ja teisel päeval tagasi Marelisi külla, mis, muide, on just see koht, kus oma projekti ellu viime. Projektist räägin mõnes järgnevas postituses lähemalt.
Me ei leidnud matkaraja algust üles. Käisime mööda küla ringi ja küsisime kohalikelt. Üks ütles, et minge otse, järgmine ütles, et pöörake ümber ja minge tagasi. Tänu eksimisele teavad meid nüüd kõik väikeses Marelisi külas. Oma eksimist välja vabandades võime öelda, et me tegelikult tegimegi juba projekti jaoks vajalikku eeltööd – loo head suhted külaelanikega. Check!
Ega see hütikesse jõudmine ka mingi niisama jalutuskäik ei olnud. Neil on siin matkatee peal umbes 12 jõeületust. Neist 12st umbes pooltel puuduvad sillad või on lihtsalt üks suuremat sorti puujurakas üle jõe visatud ja siis vaata ise, kuidas üle saad. Karastavalt külm mägijõgi ise liiga sügav ei olnud, ikka sai läbi käia.
Mõnikord sai jõest üle autoga:
või hobusega:
Jõudsime oma hütikesse. Jätsime kodinad sinnapaika ja otsisime rahulikuma koha jõekese peal, võtsime täiesti paljaks ja suplesime kiirevoolulises, jääkülmas vees. Nii mõnus, mitte üht hingelist peale meie ümbruskonnas ei ole, aukartustäratavate mägede keskel, null mobiililevi, muust maailmast ära lõigatud, täiesti üksi... Mida sa, hing, veel soovid?
Õhtupoole tuli meile seltsiliteks üks inglise paarike, kes on parasjagu jalgrattaretkel Inglismaalt Austraaliasse. Pärast väsitavat matkapäeva jääme päris varakult magama. Ja alles siis päris seiklused algavad...
Magame kõik rahulikult printsessiund, kui umbes kell 1 öösel sajavad hütti sisse neli gruusia meest. Ega neid ei huvita, et me magada üritame. Ikka taskulambid otse näkku ja väga valjuhäälselt omavahel jutustama. Esimest korda elus tundsin tõesti suurt hirmu. Mina ju ei tea, kuidas kohalikud külaelanikud öösiti turistidega käituvad. Üks hetk võtsid mehed kõik toolid esikusse, panid mussi mängima ja hakkasid pidu panema. Sel ajal otsisin kiiresti kotist oma noa välja. Mul käisid peas kõik võimalikud stsenaariumid läbi, mis juhtuda võib, keda ma pussitama ja pean, milline on parim põgenemistee, mis on need elutähtsad asjad kaasavõtmiseks, et vähemalt kaks päeva mägedes ilma varustuseta hakkama saada. кот маяк!!! Midas sa, hing, veel soovid? Mobiililevi oleks väga teretulnud!
Täitsa putka! Nüüd on mul veel pissihäda ka, aga ma ju ei julge siit püsti tõusta. Kannatan 2 tundi pissihäda, ühes käes nuga, teises käes mobiil. Mehed lähevad magama. Esimest korda elus olen nii õnnelik selle mitmehäälse meeskoori norskamiskontserdi üle, mis nüüd pihta hakkas. Hommikul kuue paiku lähevad mehed minema...
Hiljem rääksime juhtunust Giorgile, Kharagauli külastuskeskuse juhile. Tema uuris kohe välja, kes nad olid ja miks nad seal olid ja rääkis nendega mõned sõnad juttu. Asi ei olnud üldse nii õudne, kui esmapilgul tundus. Meile on lihtsalt harjumatu see, et grusiinid on lausa nii külalislahked, et tahavad keset meie ööund meiega viina võtma hakata ja tantsulkale kutsuda. Teinekord oskame kohalike kommetega paremini toime tulla, oleme teadlikud, et selliseid kohtumisi võib veelgi toimuda ja teame, et kartmiseks pole põhjust.
Nüüd oleme paar päeva saanud oma projektiga juba tegeleda. Istume oma Kharagauli kontoris ja elame vaikselt töösse sisse.
Marelisis:
