Pärast Tromsost saabumist sain oma neli tundi und kätte. Ärkasin hästi mornilt üles ja kõmpisime oma raskete matkakottidega 3 km kooli, et sealt edasi nelja-päevasele suusamatkale minna. Selleks ajaks kui kell 9 sai ja kõik vajalikud kodinad bussis olid, saime lõpuks hakata mägede poole sõitma. Selleks ajaks oli juba kokku 5 km kõnnitud. Ees ootas umbes 8 km suusatamist, millest umbes 6 on koguaeg ülesmäge.
Trip oli Femundsmarka Rahvuspargis, mis on päris Rootsi piiri lähedal, Elverumist autoga umbes 2,5 h kirde suunas. Suuskadega üle mägede laagriplatsini jõudmine võttis aega 5 tundi. Siis hakkasime aga telke üles panema ja süüa tegema. Me olime seekordki jagatud väiksematesse telgigruppidesse. Minule sattus õnneks kolm ülitoredat tiimikaaslast. Kõik olid motiveeritud, abivalmis ja ka isiksused klikkisid hästi.
Nagu ikka talvises laagrielus tuleb ette olukordi, kus võib meel päris morniks minna. Näiteks meie grupi priimus ei tahtnud üldse koostööd teha. Lihtsalt ei põlenud… Selle tõttu saime õhtul alati pool tundi hiljem magama ja hommikul pool tundi varem üles, sest juba ette ennustavalt plaanisime oma hommikusse võta-see-priimus-tükkideks-ja-pane-uuesti-kokku-ja-palu-kõigevägevamaid-et-ta-ära-ei-kustuks tegevuse. Füüsiliselt niigi kurnavas laagrielus on need tund aega und tohutusuur kadu. Kõik ainult ühe lollaka priimuse pärast.
Ma tegelikult koguaeg imestan selle üles, et talvine laagrielu on endaga vastuolus. Just füüsiliselt on see väga kurnav. Ma olen nüüdseks juba 3 päeva saanud kodus olla ja enam-vähem puhata, aga endiselt on selline väsimus peal. Tahaks koguaeg magada. Teisalt, mentaalselt on laagrielu siiski fantastiline. Kõik tegevused, mis me seal ette võtame ja inimesed, kellega me neid ette võtame, on niiiiiii ägedad ja positiivseid energialakse tuleb koguaeg igalt poolt.
Meil oli seal näiteks päevane kursus lumelaviinide kohta. Mina pole kunagi midagi laviinidest õppinud, sest Eestis pole ju seda vaja. Appikene, kui huvitav see oli!! Kõigepealt saime igasugu saladusi teada, kuidas üldse laviine vältida ja kuidas ära tunda, et laviinioht võib olemas olla. Saime pooleteise meetri sügavuse augu lumme kaevata, et lumekihte eristada. Saime teada, mida teha olukorras, kus inimene on laviini alla jäänud, milline on see eluliselt tähtis tegevuste järjekord. Saime ise ka preili Helly Hansenit lume alt otsida nii laviinisondi (avalanche probe) kui ka -piipari (beacon) abil.
Laviiniõppuselt tagasi laagriplatsi poole suusatades oli üks hetk vaja alla sõita pisitillukesest künkast. See osutus niivõrd naljakaks, et minul olid naermisest pisarad silmas. Nimelt künkast alla jõudes läks lumi eriti sügavaks, et suusad lihtsalt mattusid lume alla ja mitte kuidagi polnud võimalik kukkumist vältida. Meie 19 pealisest grupist ainult 3 suutsid seal künka all mingi ime läbi suuskadele püsti jääda.
Järgmisel päeval oli esmaabi koolitus. Mängisime läbi olukorrad, mis võivad just talviste matkade ajal juhtuda. Ma sain tol päeval väga palju näidelda - “suurest valust” karjuda ja teadvusetult niisama lamada. Küll oli mul alajahtumine, jalaluumurd, kael pooleks. Ma väga nautisin ka seda ülesannest, kus paluti meil kelk vigastatud inimese transportimiseks ehitada. Materjaliks ainult see, mis sul parajasti kotis, käes, jalas, seljas on. Küll sai kasutatud nööri, teipi, suuski, suusakeppe, magamisalust, fooliumtekki ja labidaid. Pane ainult loovus tööle!
Lõkke jaoks puid otsimas:
Laagriplats:
Eriti ägeda disainiga käimla:
Joogivesi tuleb järvest:
Väga kihvt olukord oli ka see, kus mu “kael oli pooleks”, teisel oli parajasti tugev allergiline reaktsioon (pähkleid sõi, vaene rumaluke) ja kolmas pidi niisama paanikas ringi jooksma. Ülejäänud grupp pidi hakkama vastavalt sümptomitele ja väikestele vihjetele ära arvama, mis kellelgi viga on ja vastavalt sellele ka abi osutama. Point oli see, et just kõige valjem inimene saab tavaliselt kõige rohkem tähelepanu ja need, kes niisama lamavad, jäävad ehk alguses veidi märkamata. Tegelikkuses on esmajoones vajalik pöörata just tähelepanu nendele, kes ennast enam nii häälekalt väljendada ei suuda. Seal läkski grupil natukene lappama. Keegi ei olnud päris kindel, kus täpselt olla, mida on vaja teha. Taolises keerulises mitme vigastanuga olukorras on vaja liidrit, kellel on ülevaade olukorrast, delegeerib inimestele ülesandeid ja juhatab neid abistama sinna, kus seda päriselt vaja on.
Viimasel päeval laagriplatsist parklani suusatamine oli enamjaolt allamäge. Minu jaoks, kes ma tegelikult väikestviisi kõrgust kardan, oli see väga suur eneseületamine. Ma üks hetk avastasin, et allamäge sõit tuleb mul täitsa kenasti välja ja ma isegi nautisin seda. Kukkusin ainult kolm korda, millest kaks juhtusid suuskadel ühe koha peal seistes (ärge küsige, kuidas mul see õnnestus. Ma ei tea!). Kiirust pole vaja karta, midagi hullu juhtuda ei saa, kui ma peakski suure kiiruse pealt maha kukkuma: mõned sinikad, halvimal juhul mingi luumurd, mis nendes konkreetsetes mägedes oli väga ebatõenäoline.
Teate, ausõna, ma armastan neid matkasid! Ja ma armastan pärast neid matkasid ka kodus olla ja jälle nende väikseste iseenesest mõistetavate asjade üle õnnelik olla. Ma ei pea kodus olles pissil käimist oma päevaplaani sisse viima. Väljas olles, ilusas lumest ehitatud välikäimlas kasutatud WC-paberi põletamine võtab aega tunduvalt kauem, kui arvata võiks. Kodus ma lihtsalt viskan selle paberi WC-potti ja see on mu elust igaveseks kadunud. Võimas! Mu jalad ei ole enam pidevalt märjad. Kodus olles ei pea sokke kuumaveepudeli ümber kuivatama. Ma lihtsalt võtan uued sokid, kui ühed peaksid märjaks minema ja kõik! Dušši all käimine? Mul on täitsa ükskõik. Kordagi ei igatsenud tripil olles oma mustust maha pesta.
Nüüd jäävad mõneks nädalaks seda trippi mulle meenutama imekaunid sinikad põlvedel, tagumikul ja päikeseprilli päevitus näol. :)
