top of page

Põhjamaised virmalised Tromsøs

Mul on lõpuks ometi tunne, et ma käin siin koolis, mitte ei tee niisama pidevalt üliägedaid tegevusi. Kohe, kui Eestist tagasi tulin, oli meil talvespordi eksam. See koosnes kahest osast: nelja leheküljeline raport ja 45 minutilise tunni ettevalmistamine, millest pidi 20 minutit ka päriselt läbi viima. Minu ülesandeks oli algajatele õpetada suuskadel uisusammu. Need "algajad“, kelle peal tunni läbiviimist katsetasin, olid mu enda kursakaaslased. Igal-juhul, eriti kihvt on see, et ma ju enne siia tulekut ei osanud uisusammu absoluutselt teha, aga ma tegin selle endale selgeks ja suutsin seda edukalt ka õpetada.

Ega meil siin, Elverumis lund enam ei olnud, seega eksam oli siin lähedal väikeses suusakeskuses Budoris. Päev läbi super lume peal, sooja kevadpäikesega, eriti mõnusate inimestega intensiivselt suusatamist “õppida“... Jah, tegelikult kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis mul pole endiselt tunnet, et ma käin koolis. Lihtsalt kogu selle ettevalmistamisega ja ühe teise koolitöö kirjutamisega jäi unetunde natukene väheseks.

Kohe järgmisel päeval pärast eksamit, otsustasime osade kursakatega Tromsøsse minna. Tegelikult lennupiletid olid meil juba mitu kuud tagasi ostetud. Tromsø on kõige põhjapoolsem koht, kus mina oma elus käinud olen, 350 km polaarjoonest põhja suunas. Läksime sinna eesmärgiga virmalisi näha. Peaaegu kõik norrakad olid väga kahtlevad, ei tea, kas aprillis enam neid nii hästi näeb, hooaeg saab otsa jms. Me nägime neid ja veel missugused nad olid! Tol ööl oli neid isegi Eestisse näha.

See tunne jääb igaveseks meelde. Mäe otsas vaadates (eestlase jaoks oli see mägi, norraka jaoks küngas) rohelised lillaka varjundiga virmalised mänglevad nii elegantse kergusega kogu taevalaotusel. Neid vaadates oli tunne nagu oleks mingisuguseid lõõgastavaid narkootikume teinud. Kas saab midagi veel ilusamat olemas olla? Üks hetk avastasime, et meil on viimase bussini, mis meid tagasi Tromsø kesklinna viiks, aega umbestäpselt 20 minutit. Sama teedpidi, kus tulime, oli mäest alla minemine välistatud – liiga suur ring, liiga vähe aega. Otsustasime järsema ja otsema nõlva kasuks. See mäest alla minemine oli omaette seiklus. Lumi oli väga sügav. Vahepeal vajusin peaaegu kogu jala ulatuses lumme, vahepeal oli kallak nii järsk, et püsti igaks-juhuks ei seisnudki, roomasin jalad ees. Ema, ära muretse, see tegelikult ei olnud kordagi ohtlik, kõik oli kontrolli all ja kõik hoolitsesid kõikide eest.

Pärast selliseid kogemusi meie seltskonda kõrvalt vaadates võis tundunda, et me oleme üks liiga lõbus purjutav punt. Tegelikkuses polnud keegi midagi joonud (alkohol on nii kallis siin Norras). Kõike need läbielamised andsid tohutult energiat ja nüüdseks mälestusi, mida kannan endaga igavesti kaasas ning meenutan soojalt.

Järgmisel päeval ronisime ühe teise mäe otsa (eestlase jaoks oli see mägi, norraka jaoks kaaa mägi). No mida pekki, Norra. Miks sa nii ilus oled? Mis maagia siin kaugel põhjas paneb mind esimest korda elus tundma kurbust selle üle, et lumi kaob ja kevad tärkab?

Pärast nelja päeva Tromsøs, jõudsime öösel kell 2 koju ja äratus oli 4 tunni ja 27 minuti pärast (mu mobla ütles nii täpselt), et minna nelja-päevasele suusamatkale, üllatus, üllatus, mägedesse... Ma kirjutan sellest ka varsti.

RECENT POSTS:
SEARCH BY TAGS:
No tags yet.
bottom of page