Elu on koguaeg nii huvitav. Ühel nädalavahetusel olime Budoris suusakeskuses. Seal pidi olema mingisugune fun-winter-day kogu meie ülikooli campustele. Kokku oli umbes 150 vahetusüliõpilast. Sellele päevale eelneval õhtul sai meie Nordic Outdoor Program grupp teada, et meie kui professionaalide ülesandeks on osavõtjate päeva seal ka sisustada. Hunnik segadust oli siis. Mida sa teed 150 inimesega? :D Aga ma olen siin olles juba aru saanud, et koguaeg ootavad ees üllatused, mis mõnikord võtavad korraks seest kõhedaks. Siis tuleb jälle lihtsalt rakendada vahet-väga-ei-ole suhtumist ja lõpuks laabub kõik kenasti.
Jagasime 150 inimest gruppidesse, kellest saime kolmandiku endale. Esimene tegevus oli suusatamine. Paljud vahetusüliõpilased põhimõtteliselt nägid suuski esimest korda. Seega minu suur unelm suusatada tund aega kaunis Norra looduses lõppes sellega, et ma ise, kogu selle juhendamise juures, sain lõpuks suusad jalga 10 minutit enne lõppu. Suusatada sain umbes 100 meetrit, sest soojamaa inimesed püherdasid enamuse ajast kuskil maas pikali ja edasi suuskadega ei saanud. Mul oli väga hea tunne sees, kui nad suutsid kasvõi 10 meetrit ilma kukkumata suuskadel püsida. Mõnel isegi õnnestus. :) Pärast läksime tuubima ja grillisime õues. Kõik võttis nii kaua aega, et meie grupil ei olnudki võimalust teistele üliõpilastele mingeid tegevusi korraldada. Kokkuvõttes oli tegelikult väga fun!
Järgneval nädalavahetusel läksime Oslosse. Ma olen Elverumi väikelinna eluga ära harjunud. Imelik oli järsku nii palju võõraid inimesi igal pool näha. Kolm kuud on ju koguaeg olnud ainult samad näod, samad kohad, sama(d) pubi(d). Nagu noortele inimestele ikka kombeks, siis põhiline tegevus oli selfide tegemine, vahepeale mahtus ikka linna peal ringi jalutamine, vaatamisväärsustega tutvumine ja õhtul tantsulkatamine.
Hostelis pidi ise voodilinad peale panema:
Ja siiiiiis, kõige ägedam. Need koolinoored, kellele me igal kolmapäeval tunde anname. Oleme neid koguaeg ette valmistanud talviseks metsamatkaks. Oleme neile õpetanud kaardilugemist, kompassi kasutamist, lavvo üles panemist, kuidas üldse metsas olles käituda, mis sööki metsa kaasa võtta, kust vett saada jms. Kogu selle aja on olnud nii huvitav jälgida, kuidas nad iga korraga muutuvad avatumaks, julgevad meiega totakaid nalju teha. Lõpuks viisimegi nad üheks ööks metsa. Nii hea tunne on, kui kõik istuvad õhtupimeduses lõkke ääres, jutustavad põnevaid lugusid ning õpetajad ja õpilased saavad omavahel läbi nagu sõbrad ikka.
Kuna sattusime päris soojale ööle, siis meie, õpetajad, otsustasime üldse lageda taeva all magada. Jälle üks maagiline kogemus. Juba magama jäädes tähti vaadates külastas mind järjekordselt üks fantastiline tunne – ma olen nii õnnelik. Öösel, kui kuumaveepudel oli jahtunud ja oma varbasoojendajaid peale panin, oli taevas veel kaunim. Kuu paitas kõike, millele peale vaatas ja tähed olid eredad, kiirgasid nii sõbralikult, heatahtlikult. Ma olen hoitud.
Üks hästi halb pilt meie magamistoast:
Õpetajad said lõkke põlema:
Äratus oli pärast viit hommikul imekauni päikesetõusuga. Pärast matka ajasime natukene noortega juttu, mida nad sellest tripist arvasid, kuidas nad end tunnevad, mis oli hästi, mis oleks võinud paremini minna. Tundub, et noored jäid väga rahule. Meie ka. Mina jään neid nüüd igatsema, sest rohkem nendega tunde ei tule.
Teen silmad hommikul lahti ja:
Aga praegu istun lennujaamas ja tulen natukeseks Eestisse.
Varsti näeme!