Peaaegu kaks nädalat pole midagi kirjutanud. Aga kui aus olla, siis esimesel nädalal pärast Olümpiamänge midagi ei toimunudki. Vedelesin kodus, tegime sushit, käisime suusatamas ja iluuisutamist vaatamas, Basement’is (see üks ja ainuke tudengipubi Elverumis, kus saab ühe klaasi vaadiõlut veits soodsamalt kui 8 euri) ja Lokkes (see pubi, kus õlu on veits kallim, aga kuhu kõik lähevad kui Basement kinni pannakse) ning kirjutasin meie esimest kirjalikku koolitööd esimese suusatripi kohta. That’s about it…
Eelmise nädala kolmapäeval läks alles huvitavaks. Nimelt, siis oli esimene norra keele tund. Seal on ka koos ikka väga kirju seltskond, küll Nigeeriast, Iraanist, Nepaalist, Kosovost, Zambiast, Pakistanist, Poolast, Prantsusmaalt, USAst jms. Minu arust norra keel kõlab nii kaunilt. Seda rääkides tuleb tunne nagu surfaks õrna lainetusega, sõbralikul, päikesepaistelisel merel. Nii ilus!
Kolmapäeva õhtu oli eriti äge, sest siis tuli minu Taavikene siia. Jee, jeee! Järgmisel päeval korraldasime Liisiga suure Eesti iseseisvuspäeva peo. Tegime ka viktoriini Eesti kohta käivate küsimustega. Üritasime ikka suht lihtsa teha, aga suurem osa tiime ei vastanud enamikke küsimusi õigesti. Juba Eesti märkimine kaardil läks umbes pooltel valesti. Päris mitu korda arvati, et lisaks eesti keelele on ametlikeks keelteks ka läti või vene, ägeda digiallkirjastamise, wifi levila ja start-upide kohta teadis täpselt üks tiim. Mõni pakkus rahvaarvuks 5 miljonit ja kõrgeimaks tipuks umbes 3000 meetrit. Pealinna ja lipu värve (ilmselt sellepärast, et meil olid Eesti lipud igal pool korteris ja dresscode oli sini-must-valge) teadsid küll kõik! Tegime challengi ka - ujukate väel õues lume sees püherdamine. See oli nii kihvt. Teinekordki. :)
Ühed udused peolised:
Laupäeval käisime Taaviga siinsamas meie maja tagant algavatel suusaradadel suusatamas. Imeline, päikseline ja soe ilm, inimesed suusaradadel naeratavad ja tervitavad sind. Üks hetk oli raja ääres nunnu kohvik, kus jõime teed ja sõime maasikamoosiga vahvleid. Terve see trip oli üks puhas endorfiinilaks!
Üks udune Kristiina:
Ronimas käisime ka:
Ma hakkasin alles nüüd tähele panema, kui palju ma tegelikult olen suusatamises ja uisutamises arenenud. Näiteks enne ma ei osanud suusatades üldse seda uisusammu teha. Midagi ei saanud aru. Ma nägin välja nagu kaheksajalg, kes on oma kombitsate üle kontrolli koatanud. Nüüd ma olen iga kord aina vähem imestunud, kui see mul välja tuleb. Uiskudel olen ära õppinud ka tagurpidi uisutamise ja noh, teate küll, selle uisusammu, kus sa tegelikult endale hoogu ei lükka, aga ikka liigud edasi. Ja siis selle cool guy pidurdamise ka. Ma muidugi ei ole mingi proff selle tegemisel, aga ma vähemalt saan tehnikast aru ja 10-st korrast ainult 3-l panen täiega piki jääd maha. Ma usun, et mu uisutamine näeb tegelikult päris koomiline välja.
Ma kasutan praegu seda võimalust ära, kus mul on tasuta suusarajad maja taga ja mitu tasuta uisuplatsi ka suhteliselt lähedal. Olen endale plaani paika pannud: esmaspäeval, kolmapäeval, reedel uisutamine ja teistel päevadel suusatamine. Motivatsioon on laes, sest ma reaalselt näen iseenda arengut. See on imeline tunne!
Mängime jäähokit, väravapostideks on saapad:
Pikemas perspektiivis oleks jube õnnelik jõuda ka sellise tasemeni, kus 60-aastased norrakad ei suusata minust mööda nagu postist. Ausõna, see stereotüüp, et norrakad on suuskadel sündinud, vastab tõele! Seda näeb nii tihti, kuidas ema külge paelaga kinnitatud 3 aastane ukerdab suuskadel ja 7 aastased kihutavad minust nii kiiresti mööda, et ma ei saa täpselt arugi, mis just juhtus.
Nendele koolinoortele anname ka muudkui tunde. Ma mõni teinekord räägin sellest lähemalt.
Ha det!