Ma olen tagasi kodus. Veetsime just 6 päeva Lillehammeris Noorte Olümpiamängudel vabatahtlikena. Meil oli seal välilaager, kus me ka kõik ööd lavvodes (telgi ja püstkoja vahepealne moodustis) veetsime. Üldine eesmärk oli külastajatele laagrielu tutvustamine ja igasugu erinevate kursuste läbiviimine. Minu ülesandeks oli anda pilatese tunde ja kaasata inimesi lumelampide ehitamisse.
Tegelikult elu talvises välilaagris on päris kurnav, kui sellega harjunud ei ole. Pärast esimest ööd külmas lavvos oli mu meel päris must ja hakkasin välja tooma aspekte, mis mulle laagris ei meeldi. Vaene Liis pidi kogu mu vingumise ära kannatama. Põhiline tegevus on külmaga võitlemine – olgu see öösel, kui ärkan üles, sest varbad on jääs (kaks ööd oli -17 kraadi), olgu see hommikul kui pead -10 kraadiga riideid vahetama, olgu see päeva jooksul, kui külm on jõudnud kontideni ja värised isegi siis kui soojas oled. Siis saad teada, et nende kuue päeva jooksul dušši alla sa minna ei saa ja lähim WC on 500 m kaugusel. Igas võimalikus olukorras olen mugavustsoonist väljas.
Meie magamistuba:
Meie köök, riiulitega ja puha:
Teise päeva hommikul olin ma jällegi kõige rõõmsam inimene terves laagris ja nii kõik järgnevad päevad. Ma vist käisin ja kallistasin kõiki. Nimelt selle tõttu, et ma sain oma magamisrutiini paika. Õhtul keedame priimuse peal lund. Keeva vee kallame spetsiaalsesse pudelisse ja see kuumaveepudel läheb kohe magamiskotti üles soojendama. Priimuse järgi oodates valmistame ette magamiskotti ja vahepeal teeme sooja saamiseks kükke. Magamiskotti lähevad hommikused riided, mis on vaja selga panna, jalanõud, veidi öist snäkki. Jah, snäkk on öösel oluline. Kui nälg tuleb peale, siis hakkab kiiremini ka külm. Kui öösel saad veits süüa, hakkab keha energiat tootma, millega kaasneb ka soojatunne. Liisil olid kõik banaanid hommikuks söödud. :D Lisaks öisele snäkile lähevad ka muud toiduained magamiskotti, sellised, mis võivad öösel muidu ära külmuda – juust, smuuti, jogurt jms. Kõige lõpuks peaks ise ka sinna ära mahtuma. Unimüts peas, kindad käes, kampsun seljas, paksud retuusid ja villased sokid jalas, kuumaveepudel varvaste vahel ja kõige tähtsam asi!! – varbasoojendajad taskus. Keset ööd, kui veepudel on juba jahe, hakkavad minul kohe varbad külmetama, siis ma võtan oma parimad sõbrad, varbasoojendajad taskust ja panen need peale. Need on sellised suured plaastritaolised asjandused, mis õhuga kokku puutudes hakkavad sooja tootma. Võivad minna kuni 40 kraadini. Ja siis ma tuigatan unne, ise samal ajal tänutundest lõhki minnes. Kes küll need varbasoojendajad välja mõtles?
Hommikul peab külma käes riideid vahetama ja siis WC-sse sörkima. Vahepeal on Liis jõudnud valmistada priimusel hommikukohvi ja -pudru. Johan annab lõkke peal soojendatud šokolaadisaia ka pihku. Hommikud ei saa enam paremini alata.
Lavvokaaslased:
Peaaegu kogu meie grupp:
Kuus päeva pesemata olla ei ole ka nii hull. Alguses ehk ehmatas ära, aga tegelikult väga vahet ei ole. Lihtsalt kolmandal päeval ei julge enam avalikus kohas mütsi peast ära võtta. Seda julgeb teha ainult üksi WC-s peegli ees olles, et üle tšekkida, kas ikka kõlbab rahva sekka minna. Järgnevatel päevadel jääb müts pähe 24/7...
Vist neljandal päeval tuli meie laagrisse umbes 30 koolilast, kellega me pidime tegelema. Nad olid ka rahvusvahelised, küll Afganistaanist, Süüriast, Poolast, Iraagist. Mina tutvustasin neile lavvodes magamist ja talvist laagrielu. Kõige huvitavam olukord oli siis, kui üks neist korraldas midagi oma näpuga nii, et sealt verd purskama hakkas. Ärge nüüd valesti aru saage, aga ma olin siis nii elevil. Lõpuks sai natukene esmaabi ka praktikas kasutada. Lisaks laagritegevustele käisime kontserdil, pubis, hokimänge ja laskesuusatamist ka vaatamas.
Laskesuusatamisel:
Kontserdil:
Viimasel päeval arutasime kogu grupi ja juhendajaga kogu meie üleelamisi – kuidas läks, mis oli kõige positiivsem ja kõige negatiivsem asi, mida me õppisime. Minu jaoks olid edukaks talviseks laagrieluks määrava tähtsusega kaks asja – huumor ja tegelikult-väga-vahet-ei-ole suhtumine. Huumor on see, mis meie 9-liikmelises grupis läbivaks jooneks oli. Vähemalt mina pöörasin sellel palju tähelepanu. Huumori saatel tundub kõik lihtsam, kui suudad enda üle nalja teha, on veel kõige parem.
Vahet-ei-ole suhtumine. Kunagi ei lähe asjad nii nagu plaanitud. Niimõnigi kord lahenevad olukorrad oodatust halvemas suunas. Tuleb lihtsalt olla teadlik, et sinna ei saa midagi parata. Raskes olukorras tuleb selle üle nalja teha, teistele toeks olla ja kalli anda. :) Isegi, kui leiad, et oled ärritunud millegi tõttu, siis tuleb see tunne ära tabada ja mõista, et ärritus teeb kurja ainult sulle endale.
Kojuminek:
Viimasel päeval sõidame bussiga tagasi Elverumi. Kõik on väsinud ja tukastavad. Panen kõrvaklapid pähe ja silmad kinni. Vahepeal tunnen imelikku, ent õhkõrna lõkkesuitsu ja 6 päeva pesemata olemise odööri enda ümber tiirlemas. Aga vahet-väga-ei-ole, sest ma olen õnnelik oma kogemuse üle. Tänulik, et paari tunni pärast tuleb täiesti normaalne, külmumata joogivesi kraanist lihtsalt niisama, WC on kolme meetri kaugusel ja seal on soe, mu voodi ei ole öösel jalanõusid, riideid ja toitu täis, ma saan eemaldada need isetekkinud rastad oma peast, ma ei pea riideid 10 kraadises külmas vahetama ja korterikaaslane lubas röstit valmistada (ülihea šveitsi toit). Kahju on ainult sellest, et enam ei ole öösel söömine õigustatud...
Rösti:
Vaata siia ka. Alates 7.20 on näha meie laagrielu. Alguses räägib meie juhendaja ja pärast minnakse meie lavvosse, kus demonstreeritakse ka minu kuulsat lillat magamisalust.