Täna on neljapäev ja eile pärastlõunal algas juba minu nädalavahetus. Aga see-eest on see nädal juba päris pingeline olnud, nii et järgnevad neli vaba päeva on väga teretulnud. Nimelt eile oli meil esimene tund 15-16. aastaste noortega, kus meie oleme õpetajad ehk harjutame konkreetselt grupijuhtimist. Meie programmi suur grupp on jagatud kolmeks väiksemaks grupiks ja igal neist on vastaval päeval koolinoortega tunnid. Minu grupp on noortega viie nädala jooksul igal kolmapäeval.
Meie ülesanne on neile anda “outdoor life“ tunde. Noh, teoreetiliselt see tähendab sedasama, mis meie ise siin ülikoolis õpime. Hunnik ägedaid õuemänge, tiimitööd ning kõik kulmineerub viimasel nädalal kahepäevase suusamatkaga.
Muidugi, enne tundi toimub iga kord väga põhjalik ettevalmistus – ajaplaneerimine, mis mängud, mille jaoks, mis meie eesmärgiks on, mis on kõige selle väljundiks jne. Asja teeb keeruliseks see, et meid, õpetajaid, on grupis 6. Seega igaüks peab väga täpselt teadma enda ülesandeid, kus ja millal tuleb suu lahti teha ja millal see kinni hoida. Seega arendab see ka meie enda tiimitöö oskust tohutult. Jah, tuleb tõdeda, et meie grupis on mõni inimene, kes tiimitööst väga lugu ei pea... Aga eks siin päästabki lihtsalt omavaheline suhtlemine, konstruktiivne kriitika ja teineteise usaldus.
Aga need koolinoored... Minu jaoks on koolinoortega tegelemine täiesti uus asi. Giiditöö ja reisisaatja amet on selles suhtes lihtsam, et neil inimestel, kes on minuga päeva veetma tulnud, on juba sisemine motivatsioon selleks olemas. Minu ülesanne on lihtsalt olla informatiivne, tähelepanelik, hooliv ja fun. Nad on minuga koos vabatahtlikult, keegi ei sunni neid, erinevalt koolinoortest. Mulle tundub, et noortega tegeledes tuleb kõvasti rohkem pingutada, et nende tähelepanu ei hajuks. Ehk mõni mu tuttav õpetaja tahab mulle noortega tegelemiseks häid nippe jagada?
Alati leidub grupis see üks 16. aastane pubekas, kellele ei meeldi mitte ükski asi ja kes vingub kõige üle, mida ta näeb, teeb, kuuleb, hingab ja tunneb. Mina muidugi hakkan seepärast muretsema, et äkki kõik arvavad, et me sakime. Õnneks on meie grupis see üks ülirahulik tüüp, kes ütleb mulle, et tšill, Kristiina, kõik on ok. Objektiivselt vaadates läks meil tegelikult esimese korra kohta väga hästi. Enamus nautis. Ma olen nii rõõmus, et mul on võimalus kohe oma teadmised ja oskused praktikasse panna. Kindlasti ka kool ja “päris“ õpetajad on väga tänulikud, et nad saavad tasuta tööjõudu ära kasutada. :)
Pilte mul tunni andmisest ei ole. Ma ei tahtnud kohe esimesel korral nii ebaprofessionaalne ja turist välja näha, et pildistan kõike, mis liigub. Ja kui päris aus olla, siis me tegelikult ei võigi koolilastest pilti teha... hihi.
Järgmisest neljapäevast alates veedame Lillehammeris Noorte Olümpiamängudel umbes nädalakese vabatahtlikku tööd tehes. Ega me seal niisama prügi ei korista, vaid korraldame külastajatele igasugu ägedaid tegevusi. Jällegi suurepärane võimalus arendada oma grupijuhtimise skilli. Muidugi ka selleks on meil suured ettevalmistused. Ema kukub mul nüüd pikali, aga ka seal magame me väljas, seekord mitte küll kuuse all, aga telgis.
Lõpetuseks - ükspäev istusin niisama diivanil, näppisin telefoni vms. Järsku valdas mind mingi imelik, harjumatu tunne. See oli tõeline sisemine rahu ja õnnelikkus. Ma olen tähele pannud, et ta saadab mind nüüd iga päev...
